Immutussüsteemil põhinev reoveekäitlussüsteem koosneb septikust, sellele järgnevast jaotuskaevust ja heitvee immutusväljakust.

Imb- ja filtreerimispeenra asukohta valides peab arvestama mitmesuguseid kohalikke asjaolusid. Sellised asjaolud on muuhulgas järgmised: pinnase liik, põhjavee paigutumine ja kõrguste vahed, paepinna lähedus ja selle pinnavormid, vahemaa veekoguni või krundi piirini. Asukoha valimisel on tähtsaimad kohalike ametnike juhised ja ettekirjutused, ametnikud aitavad koha valiku ja mõõdistamisega seotud probleemide korral.

Imbsüsteeme kasutatakse septikutest ning biomahutitest väljuva puhastatud reovee, aga ka vihmavee immutamiseks pinnasesse.  Imbväljak peab olema vett läbilaskval liiva- või kruusapinnasel. Juhul kui pinnaseks on savi või liiga tihe moreen, tuleb imbsüsteemi asemel kasutada filtreerimissüsteemi.

Juhul kui maapinna reljeef ei võimalda imbsüsteemi ehitada isevoolsena, võib septiku varustada pumbaga, mis lööb heitvee jaotuskaevu, kust see omakorda imbtorudesse valgub. Ka kasutatakse jaotuskaevu sellistel juhtudel, kui imbväljak asub septikust üle 10 m kaugemal. Jaotuskaevu on vaja, sest tänu sellele on võimalik kontrollida, kas vesi imendub imb- või filterväljakusse ja samas on võimalik ka teostada puhstustöid ja survepesu.

Kindlasti peab olema kogu imbsüsteemil õhutus, sest muidu ei teki ka ülalpool nimetatud protsesse. Õhutus peaks algama imbväljaku lõpust väljaulatuvatest torudest, läbima tervet süsteemi ja lõpuots peaks olema välja viidud maja peal katusest. See garanteerib, et tekib õhuliikuvus terves süsteemis. Selle tulemusel liigub süsteemis koguaeg ka imbväljakus ülessoojenenud õhk, mis hoiab ka maa sees olevat torustiku soojana, mille tulemusel pole vaja karta, et see ära külmuks.

Imbväljak

Imbväljak on killustikust ja seda ümbritsevast pinnasekihtidest koosnev septikust väljuva heitvee puhastussüteem.

Vesi juhitakse imbpeenra jaotuskihti, mis jaotab vee ühtlaselt üle kogu filtreeriva maakihi. Edasi liigub vesi poorsetesse pindadesse, mis on ideaalne elukeskkond orgaanilist ainet lagundavatele mikroorganismidele. Nii moodustub pinnasefilter, mille liiva-mullaosakeste ja killustiku ümber kasvab biokile, mis lagundab veest leiduvast ja õhust juurdesaadava hapniku abil tahked ainekübemed veeks ja süsinikdioksiidiks. Killustikukiht peab olema tasane ja horisontaalne ning seda ei tohi tihendada.

Imbväljaku toimimist ja olukorda võiks jälgida igakuiselt (tuleks vaadata tuulutustorudesse). Kui tuulutustorus on näha suures koguses vett võib immutustorustik olla umbes või imbväljaku läbilaskevõime võib olla langenud. Vajaduse korral või kord kümne aasta jooksul tuleks immutustorusid puhastada.

Küsi pakkumist

Filterväljak

Juhul, kui imbsüsteemi paigalduskoha pinnas ei ima vett, tuleb lisaks tavalisele imbpeenrale ehitada vett läbilaskev ja samas seda puhastav filtreerimiskiht. Selline olukord tekib siis, kui piirkonna pinnas on nii peene struktuuriga, et see ei lase vett korralikult läbi või nii jämeda struktuuriga, et vesi ei puhastu enne põhjavette jõudmist.

Filterväljak koosneb killustikukihist kuhu heitvesi imbub, mille järel ta läbib liivakihi (kõrgus sõltub süsteemi suurusest ja vee kasutusest), kus heitvesi puhastatkse ja juhitakse liivakihi all olevas killustikukihis peituvate drenaazitorudega näiteks kraavi või jõkke.

Killustik peab olema graniidist, sest purustatud paekivi sisaldab palju tolmu ja väikseid osi, mis vee tulemusel ladestuvad imbväljaku põhjas killustikukihi ja maapinna vahele, tekitades halvasti vett läbilaskva kihi. Paekillustik on tundlikum heitvees sisalduvatele kemikaalidele ja eriti rasvadele, mida ta endasse imeb ja selle tulemusel lagunema hakkab. Seega graniitkild suurendab tunduvalt teie süsteemi eluiga.